Rõivatööstust on pikka aega kritiseeritud veevarude tarbimise ja saastamise, liigse süsinikdioksiidi heitkoguse ja karusnahatoodete müümise pärast. Kriitikaga silmitsi seistes ei jäänud mõned moefirmad käed rüpes istuma. 2015. aastal käivitas Itaalia meeste rõivabränd sarja „Keskkonnasõbralikud materjalid„Rõivad, mis on vastupidavad ja taaskasutatavad. Need on aga vaid üksikute ettevõtete väited.“
Kuid on vaieldamatu, et traditsioonilises rõivaprotsessis kasutatavad sünteetilised materjalid ja kosmeetikas kasutatavad keemilised koostisosad on palju odavamad kui säästvad keskkonnasõbralikud materjalid ja neid on lihtne masstoota. Alternatiivsete keskkonnasõbralike materjalide otsimine, uute protsesside väljatöötamine ja uute tehaste ehitamine, vajalikud tööjõu- ja materiaalsed ressursid on praeguses tootmisolukorras moetööstusele lisakulud. Kaupmehena ei hakka moebrändid loomulikult keskkonnakaitse lipuke kandma ja saavad kõrgete kulude lõplikuks maksjaks. Tarbijad, kes ostavad moodi ja stiili, kannavad maksmise hetkel ka keskkonnakaitsest tulenevat lisatasu. Tarbijad ei ole aga sunnitud maksma.
Tarbijate maksevalmiduse suurendamiseks on moebrändid teinud kõik endast oleneva, et muuta „keskkonnakaitse“ erinevate turundusmeetodite abil trendiks. Kuigi moetööstus on jõuliselt omaks võtnud „jätkusuutlikud“ keskkonnakaitsemeetmed, on keskkonnamõju veel jälgimata ja algne kavatsus on samuti küsitav. Hiljutine „jätkusuutliku“ keskkonnakaitse trend, mis on läbinud suuri moenädalaid, on aga mänginud positiivset rolli inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmisel ning vähemalt pakkunud tarbijatele veel ühe keskkonnasõbraliku valiku.
Postituse aeg: 18. september 2024